Akvaariumipidamise müüdid

Algajana kogemusi omandades õpid kiiresti, et kõige paremaid teadmisi saab teistelt akvaristidelt. Kuid mitte kõik laialt levinud põhitõed pole õiged.

Kalad kasvavad vastavalt akvaariumi suurusele.
See on üks vanim ja kõige valem müüt. Kuigi on tõsi, et osade liikide kasv võib närbuda liigselt rahvastatud või väikses akvaariumis, siis enamus liikide kasv siiski kinni ei jää. Näiteks oskarite, suuremate barbuste, silver dollarite ja plecode kasv ei närbu ning neid ei tohiks osta kui pole nende vajadustele vastavat akvaariumi.
Kuldkalad ja klounbootsiad on ühed vähestest liikidest, kes kasvavad vastavalt akvaariumi suurusele. Kas kasvu närbumine on neile ohtlik? Kindlasti tekitavad valed pidamistingimused kaladele stressi, mis omakorda suurendab haigestumise ohtu. 

Akvaariumitaimi on raske kasvatada.
Vastavalt nõudmistele meil aias kasvatatavatele taimedele on akvaariumitaimed lausa umbrohi. Tagades sobiva valguse ja pinnase, kasvavad taimed kergelt ja kiiresti. Enamus algajatest alahindab taimedele vajalikku valgust. Taimed toituvad fotosünteesi teel ning kui nad ei saa vajalikku valgust, siis nad lihtsalt „nälgivad surnuks“. Vajaliku valguse hindamine on küll raske, kuid üldiselt punase värvusega taimed vajavad palju valgust, helerohelised taimed keskmiselt ning tumerohelised taimed lepivad ka kesisema valgusega.
Pikaajaliselt lepivad kesise valgusega näiteks sellised taimed nagu Java moss, Anubias ja enamus Cryptocoryne liikidest. Neile piisab valgusest alla 0,5 W liitri kohta ja nad on pinnase ning vee keemilise koostise suhtes ükskõiksemad, mistõttu sobivad nad suurepäraselt algajate akvaristide akvaariumidesse.
Ükskõik, mis taimi sa valid, on oluline hooldamine. Tähtis on taimede väetamine kas vedelväetise või väetisepallidega. Samuti ei tasu unustada, et valgustorusid tuleb kindlasti vahetada 6-12 kuu tagant, olenevalt firmast.

Akvaarium vajab „puhastusmeeskonda“.
Ükski mageveeakvaarium ei vaja seda! Mereveeakvaariumis on selgrootud kasulikud kobestades liiva, süües toidujääke, hoides kive puhtana ning hävitades laipu, et akvaariumiomanik ei peaks põhjuseta ümber tõstma õrnu koralle ja häirima teisi kinnitunuid selgrootuid.
Mageveeakvaariumis on puhastamine väga kerge. Veevahetuse ajal saad sa välja sifoonida põhja kogunenud sodi ja purdmaterjali, kartmata vigastada taimi ning kui vaja, võid liigutada kive ning juurikaid.
Sa võid osta igasugused põhjakalu, põhjakoristajaid, krevette või mida iganes soovid, kuid seda ei pea ilmtingimata tegema. Tähtis on meeles pidada, et iga uue looma lisamine teeb akvaariumi mustemaks, mitte puhtamaks.    

Guppid on algajale sobivad kalad.
Metsikud guppid on väga vastupidavad ja kohanevad pea igasugustes tingimustes: näiteks suudavad nad elada ka merevees. Kuid poodides müüdavad aretatud liigid on oluliselt õrnemad ning vajavad paremaid elutingimusi.
Tuues guppisid ebaküpsesse või halvasti hooldatud akvaariumisse, kalduvad nad kergelt haigestuma.
Isegi parimates tingimustes ei sobi guppid kokku paljude kaladega. Isaste kalade ujumine on raskendatud tänu uhketele sabadele ning seljauimedele, mistõttu on nad kergesti kättesaadavad uimi närivatele kaladele, nagu näiteks barbused ja mõned tetrad. Isegi tavaliselt rahumeelsed kalad, nagu skalaarid ja Synodontise liigid, võivad hakata neid nokkima.
Samuti on isased guppid teineteise vastu agressiivsed emase kohalolekul. Ühes akvaariumis tuleks guppisid hoida parvena, kus ühe isase kohta on vähemalt kaks emast.

Väiksed veevahetused on paremad.
Vanasti uskusid akvaristid, et vana vesi on kaladele parem. Kuna vana vesi sisaldas palju nitraate ja orgaanilisi ühendeid, siis see kaldus muutuma happelisemaks. Tehes suurema veevahetuse ja lisades tavalise pH tasemega vee, võis tekkida risk, et äkiline pH muutus võib kalad tappa.
Seetõttu olid väiksed veevahetused loogilisemad, et kalad ei peaks taluma suurt pH kõikumist. Tänapäeval on siiski jõutud järeldusele, et suurem veevahetus on parem - paljud kalad lihtsalt ei talu kõrget nitraaditaset, näiteks kirevahvenad, mollid ja merekalad.
Iganädalane 20%-line veevahetus lahjendab nitraate ja orgaanilisi ühendeid, mis hapestavad vett, hoides ära eelmainitud probleemi.
Suurem regulaarne veevahetus hoiab akvaariumi värskemana, mistõttu kalad tunnevad end paremini ja on tervemad.

Akvaariumisse tuleb lisada natuke soola.
Selleks pole vajadust. Sool ei puhverda pH-d ega tõsta veekaredust, nii et arusaam, et sool on kasulik sellistele kareda vee kaladele, nagu eluspoegijad ja Rift Valley kirevahvenad, on vale. Pidades kareda vee kalu, on vajalik tõsta karbonaatkaredust (KH-d). Seda saab teha kasutades Malawi soolasegusid või lisades koralliliiva filtrisse.
Kas soolal on sisehaiguste vastane ravitoime? Kontsentratsioonis kuni 3 mg/l saab soolaga ravida mitmeid hädasid. See alandab nitraadi ja nitriti mürgist toimet ning vähendab teisejärguliste nakkuste tõenäosust nagu seenhaigus ja uimemädanik. Sarnast kontsentratsiooni võib kasutada ka täpihaiguse ravimisel, tõstes veetemperatuuri. Kuid tavapärase harjumusliku lisandina on sool üleliigne ning pikaajalisel kasutamisel ohtlik kaladele, kelle elukeskkond pole riimvesi.

Röövkalad vajavad elustoitu.
Väga vähesed liigid vajavad elustoitu. See on tülikas ja kulukas tegevus ning just elustoiduga on väga suur tõenäosus tuua mõni haigus akvaariumisse.
Suurele osale röövkaladest sobib väga hästi külmutatud elustoit, nagu punased sääsevastsed ja krill. Suuremaid kalu võib samuti toita ka hakitud või tervete meresaadustega.

Kõiki üldakvaariumikalu võib pidada koos.
Sõnastades lahti üldakvaariumikala, tähendab see seda, et kala saab läbi teiste omasuuruste kaladega. Kuna üldjuhul näevad suuremad kalad väikseid oma saagina, siis väga erineva suurusega liikide segamine toob ainult pahandust akvaariumisse.
Kõige tavalisem näide on skalaarid ja neoonid ühes akvaariumis, mõlemad väga head üldakvaariumikalad. Kuid skalaarid on siiski röövkalad ning suuremad isendid jahivad hea meelega väikseid kalu, nagu neoonid.

Kare, aluseline vesi pole hea akvaariumikalade pidamiseks.
Veel üks väga vale väide. Enamus kalu ei hooli sellest, mis pH tase akvaariumis on. Nad ei kannata järske muutusi. Karbonaatkaredus aeglustab vee hapestumist, tagades stabiilsed veeparameetrid. Kareda vee ainuke miinus on see, et pehme vee kalad ei taha seal sigida.
Kui tahad kalu paljundada, siis kõige targem on jääda kareda vee kalade juurde nagu eluspoegijad, Malawi, Tanganjika ning Kesk-Ameerika kirevahvenad ja riimveekalad.

Nii palju on õppida.
Kalapidamine on täpselt nii lihtne või nii keeruline, nagu sa ise seda muudad. Kui tahad pidada kalu lihtsalt, siis vali mõistlikult suur akvaarium, väiksemat akvaariumi on märkimisväärselt raskem pidada. 90-150 liitrit on täiesti mõistliku suurusega akvaarium.
Lase akvaariumil rahulikult küpseda ilma kaladeta ning seejärel vali mõned kalad välja, kellele sobivad su akvaariumi veeparameetrid.
Kareda vee puhul on näiteks ideaalsed eluspoegijad. Enne kala ostmist uuri kindlasti kalade toitumisharjumusi, käitumist ja suurust, veendudes, et ta ikka sobib su akvaariumisse. Vaheta vett regulaarselt 20% nädalas ning ära unusta filtrihooldust.

Allikas: Practical Fishkeeping